Nohunohunohu kabuuum.

  Nohu, siis nohu, siis nohu, ning siis jälle nohu. Kaua võib, eksole!?
Kui tihti saab üks laps olla nohus? Ilma allergiateta!? No Karoline oli selles meister.

Ütlen, et OLI, kuna... Eile käisime adenoidide opil.

Kõik sai alguse juba talvel, kui Karoline enam eriti hästi ei kuulnud. Arst saatis meid kõrva-nina-kurgu arstile. Seal tehti tal kõrvad puhtaks, ning öeldi, ettal on adenoidid ikka väga turses, saime siis elavasse opi järjekorda.. Mai alguses lõpuks siis helistati, ning saime aja kirja. Ootus oli hirmsam, kui asi väärt. Aga mis siin imestada, oma laps läheb opile..

Olime siis haiglas, läksime ootama. Alguses anti talle üks tablett, mis siis peaks lapse "uimaseks" tegema. Karoline joonistas seal rahulikult, ning mina küll aru ei saanud, et ta oleks uimaseks muutunud, samas kui teine laps kõrval juba vaikselt itsitas ja ajas "sousti" suust välja. No siis tuli aeg panna kanüül.... Kõige hirmsam asi, mida üks ema peab nägema.. Ja nii ma siis hoidsin oma täiest kõrist röökivat last jõuga kinni, kuni tal see plaaster lõpuks pandi. Maha sain ta siis erinevate raamatutega rahustatud, kuid ega see lihtne polnud, talle ju ei kõlvanud ükski.
 Nüüd tuli arst ja ütles, et on aeg minna opile. Oioi, vot siis jõudis mulle kätte reaalsus, mu laps läheb opile... Käis ilusti tualetis ära ja läks koos arstiga endale mütsi valima. Mina istusin ärkamistoas närviliselt jalga kõigutades... Peast käis läbi kõikvõimalikke jaburdusi. Kõndisin mööda tuba ringi ja vaatasin kella... viis minutit.. kuus minutit.. kümme minutit... kaksteist minutit... Lõpuks tuli arst minuga rääkima, ning kõik oli korras. Ütles, et Karoline tuuakse paari minuti jooksul. No ootasin siis edasi... Paarist minutist sai 20 minutit.. Vot see on paras piin, kuid see tibin ei tahtnud ärgata. (Peale oppi äratatakse laps korraks üles, ning siis tuuakse ema juurde). Kõrval olev poiss toodi peale oppi ema juurde juba vähem, kui 10 minuti pärast.
 Edasi istusin Karoline voodi kõrval ja silitasin teda, ootasin millal mu pisike ärkab. Ta magas veel rahumeeli üle tunni, enne kui tõusis. Ärgates ei saa nii väikesed lapsed aru, kus nad on ja mis toimub, ning ka valu hakkab end tunda andma. Nad võivad hakata siplema ja end kuhugi ära lüüa, seepärast on väga tähtis, et ema oleks kõrval, kui laps toibub.
 Karolinega õnneks oli kerge, ta oli väga tubli. Ärgates hakkas korraks nutma, ning arst tegi talle kanüüli kaudu valu vaigistava süsti. Peale seda magas ta natuke edasi, ning kui täielikult toibus eemaldati kanüül. See oli muidugi jälle väga jube nutt... Tunnike toibumist, ning arst kontrollis kurku, kõik oli korras, ning talle toodi juua. Ta oli väga rahul oma arstiga, kuna arsti onu oli ju hästi sõbralik nagu ta räägib. Ma ei vaidle muidugi sellele vastu, arst on tasemel!  Veidi aega hiljem saime juba jäätist, ning peale seda kohe koju. Nüüd on 10 päeva tal range režiim peal. Ei tohi süüa kuuma ega tükilist toitu. Enamus toit ongi tal nüüd jäätis, kohupiim, jogurt jne. Peaasi, et külm. Mürada, joosta jne teha ei tohi. Enne reedet õue ei saa. Kõike peab tegema mõõdukalt ja väga rahulikult.
 Karoline kõrvakiledesse tehti ka augud, ning tõmmati "tatt" välja. Õnneks polnud see "tatt" väga paks, ning talle ei pidanud panema sonde(loe. niidirulle) kõrva. Lisa tingimus on see, et tal ei tohi minna nüüd 10 päeva vett kõrva.
 Poputamine on täies hoos! Karoline on rõõmus ja rõõsa, räägib kõigile muidugi, et ta käis haiglas ja käele tehti haiget, kuid muidu on ta vapper ja me oleme rahul.

Emme hirm oli suurem, kui asi väärt on.